Kaalulangetuse 10 põhialust: 6/10

1. Sinu pere ja lähedased toetavad Sind.

2. Sinu ainus (ega peamine) eesmärk ei saa olla kaalu langetamine.

3. Sa ei otsi vabandusi trenni tegemata jätmiseks.

4. Sa ei lase kaalulangetusel muutuda enesepiinamiseks.

5. Sa ümbritsed end kaalulangetust toetavate komponentidega.

6. Sa ei lase ebaõnnestumisel oma motivatsiooni langetada.

Minu jaoks ei ole patutoidukord ebaõnnestumine. Minu jaoks ei ole ka 500 lisagrammi ebaõnnestumine (pealegi, see kaal kõigub nagunii vastavalt ilmale, üleeile kaalusin 71.9, eile 72.6 ja täna 71.6). Ma tean, et kaal tuleb ja läheb, juba vastavalt kuufaasile see kõigub omasoodu. Naljakas lausa vahe-eesmärgi graafikut vaadata, sest see oleks rohkem nagu pulsigraafik või midagi.

Aga kui Sa vaid näeksid, kui halvasti tunnen ma ennast siis, kui jääb trenn tegemata. Kuidas ma pean seda nii suureks ebaõnnestumiseks, et üritan end veenda selles, et “mis mõttega ma siis üldse vaeva näen, kui ma aega ei leia” ja “poleks pidanud alustamagi, ma ju teadsin, et see kaua ei kesta”. Ja jumala eest, kui trenn on jäänud tegemata kellegi teise tõttu.. näiteks on laps otsustanud, et torka või silmad peast välja, tema läheb täna emmega magama, mitte issiga (tavaliselt teeme seda kordamööda ja sätin oma plaanid vastavalt). Siis ma hakkan lausa mõtlema mõtteid sellest, kuidas mu perel on savi minu soovidest jne. Tule taevas appi! Mu laps on kahene, tema käitub emotsioonide põhjal. Ja mu mees.. kõik teavad vist juba praeguseks, et mul on üks maailma armsaim ja toetavam abikaasa. Ehk siis, kui trenn jääb tegemata, on terve maailm halb, kuigi kaine mõistusega mõeldes, ma tean, et see nii ei ole. Kaine mõistusega mõeldes tean ma isegi, et tõenäoliselt ei jää mul midagi pooleli, kui ma ühel päeval planeeritud trenni ei tee. Samuti tõenäoliselt ei tule mu 5 kaotatud kilo tagasi selle ühe korraga.

Eile oli üks neist hetkedest, mispeale ma lihtsalt juba ennast sõimasin, et võtku ma ennast lihtsalt kokku. Lõpetasin jõutreeningu keskööl! Kõik sellepärast, et ma ei luba endal öelda “Ma teen siis homme!”, sest ma mäletan, kui pikaks venis periood “Alustan homme trenni ja toitumisega” ning ei taha seda endale uuesti lubada. SEST:

Nii et, ma pigem alustan kohe, kui mõte tuleb. Lihtsalt püüan kainet mõistust säilitada ning vähem enese- ja maailmasüüdistamist praktiseerida. Ma olen tegelikult hea inimene! Isegi, kui mõni trenn vahele peaks jääma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: