Kuidas mind tabas vaimne surm

Kes mu blogi jälgib, see teab, et ma käisin ühel VAPUSTAVAL SÜNDMUSEL. Noh, vapustas see mind tõesti. Lubasin juba eile kõigest kirjutada, aga läks nii, et ma lebotasin oma lapsega diivanil kogu päeva ja toibusin sellest laksust, mis mind pühapäevasel sündmusel tabanud oli. Hea, et söögitegemiseks ja söömiseks jaksu leidsin. Kõige enam andsid tunda selja ja jalalihased, käed/õlad vähesel määral. Ma ei suutnud leida ühtki mõjuvat põhjust püsti tõusta, et arvuti võtta ja blogi kirjutada! Õhtul läksin jalutama, et uuesti keha soojaks saada. Tegin sihilikult eile trennivaba päeva, sest märtsikuu jooksul on mul olnud vaid 3 trennivaba päeva (koos eilsega) – vot nii tubli olen ma olnud! Jalutasin siis oma 6.5 km ära kenasti. Sain pooleteise tunniga peaaegu kogu päevanormi sammud täis (12000), selle eest, et ma muidu üldse ei liigutanud. Isegi mõte ei liikunud, lihtsalt ei jaksanud.

Täna on juba jälle väga hea. Jutt jookseb, keha liigub ja töögi sujub päris edukalt, isegi lapsega kodus olles. Olen tagasi oma multifunktsionalismi ja rööprähklemise juures!

Nüüd aga sündmusest endast. Mulle tõesti meeldis seal. Usun, et ma hakkan igasugustel sarnastel ettevõtmistel käima – saagu see minu teiseks hobiks jooksuvõistlustel osalemise kõrval. Mõningad asjad tekitasid küsimust ka. Näiteks, miks peab nännikotis olema suhkrune spordijook, selle asemel, et võiks jagada osalejatele puhast vett? Miks peaks nännikotis olema jogurt, lisaks sellele, et see (vähemalt sellises koguses) pole tervislik, siis kuidas ma seda ürituse ajal peaksin sööma, kui mul lusikat pole? Egas ma ju selle koti pärast sinna ei läinud muidugi – niisiis jogurt läks esimesele ettejuhtuvale kaastreenijale, proteiinibatoonidest ühe sõin ise ja teise andsin abikaasale, spordijook ja mandlipiimajook läks ka abikaasale. Lisaks sellele ühele batoonile sain endale veel trennirätiku ja sooduskuponge. Nii et midagi ikka! Miks osalejad peavad oma asjad laotama toolidel, kus oleks teistel võimalik istuda, selle asemel, et laotada need põrandale äärtesse, nagu suurem osa mõistsid teha? Ja miks auhindu jagati ainult paariülesannetele? Hakkasin mõistma, miks kõik imestasid, et kuidas ma nii tubli olen ja sündmusele täitsa üksi lähen. Üks terve trenn (Partner Up) oligi vaid kahestele paaridele, mis tähendab, et kui ma üksi lähen, siis mul pole seal võimalus osaleda. Võiksin hüpata punti kellegi teise üksikuga, aga kas siis me saame ikka rääkida sellest, et sel üritusel on võimalus jääda tahaplaanile, kui ei taha, et Su oskamatust ja (kehalist) kogelemist liigselt märgatakse?

Postituse lõpetaks hoopis teise tooniga. Lisaks trennile olen ma ennast ka muudes valdkondades arendamas. Sedakorda tahangi hoopis sellega eputada. Minu elu ESIMESED isepunutud patsid! Õpetajaks Aili Puss.

Millal Sina viimati midagi esimest korda elus tegid ja mis see oli?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: