Käimismaraton vol 2 – kuidas valmistuda?

2. maraton. 9.07.2017. Lahemaa.

Olin valmistunud paremini, kui esimeseks maratoniks. Mul oli mugavam seljakott, mis selga toetas. Mul olid üldtreeningu jalanõud, sest eksisin, kui juunikuus arvasin, et jooksutossud on sobivaimad. Vaimselt olin arvestanud, et see saab olema eneseületus. Käisin enne starti tualetis, et ennetada pissimist esimeses võimalikus võpsikus. Ja START! 10 km läksid taas linnutiivul, kuniks ületamist ootas esimene (ja ilmselt maailma suurim) tõus. Jõudsin keskele ja vajasin hingetõmbepausi. Seisatasin korra. Mõtlesin sellele, et see on punkt, kus mu abikaasa oleks lasknud end algusesse viia ja seal ootama jäänud. Küll on hea, et ta seekord ei tulnud, mõtlesin (juba siis!). Järgmised 25 km ei tundnud ma midagi. Kusjuures, erinevalt esimesest maratonist, oli sel korral mul kaasas enda Fitlapi kavajärgne toit ja snäkilauad jätsid mu täiesti külmaks. Umbes 35. km hakkas nali pihta. Mu VARBAD olid nii valusad. Proovisin joosta (esimesel maratonil õppisin, et mingil hetkel on nii palju lihtsam joosta kui kõndida) – seekord tulutult. Üks tõus ja langus teise järel ja nii lõputult. Üllatuseks oli iga langus palju raskem kui tõus. Hakkasin langustest käima alla tagurpidi. Nii oli lihtsam. 38. kilomeetril tahtnuksin nutta, häälega karjuda, jalanõud ja sokid jalast kiskuda. Kui esimesel korral venisid lõpukilomeetrid, siis inimeste motiveerimiseks olid korraldajad sel korral viimased kolm kilomeetrit lausa lendama pannud. 39-40-41.. ma näen finišit? Juba!? Kuus minutit tagasi olin 38 sildi juures. Jess, ma olen elus! Jooksen finišisse, läbi valu. Kuniks naeratav tädi mu diplomit kirjutab, kisun jalad paljaks. Haaran diplomi ja vajun maha, oma noorte juurde, kes enne mind lõpetasid, ootama neid, kes veel teel. 8h 2 min. 1.5 kg kaalulangust.

Varbad valutasid veel mitu päeva, isegi nädal. Paar päeva hiljem olid suurte ja väikeste varvaste küüned tumelillad. Teiselt osalejalt kuulsin, et tal hakkavad paar küünt maha tulema. See oli eneseületus – igati raske, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kas see takistab mind kolmandat korda osalemast? Kindlasti mitte! Näidake mulle, millega te mind veel üllatada suudate!

Mida ma siis läbi senise teekonna õppinud olen enda jaoks (see kas ja mida Sina sellest kaasa võtad on Sinu enda asi):

1. Üldtreeningu jalanõud on paremad kui jooksutossud. Need on toekamad ja pehmemad. Jooksutoss võib põrutust leevendada, aga selgus, et kõndides ei ole siin suurt põrutust nagunii karta. Küll aga kannahõõrdumist.

2. Nööridega “seljakotike” ei ole õige lahendus, õigemini pole see üldse mingi lahendus. Olgugi, et sinna on peale kirjutatud populaarse firma nimi – see ei tee sellest veel kotti, mida nii pikaks ajaks endale selga visata. PS. Ära koorma seda kotti üle. Tempokalt kõndides Sa nagunii snäkki ei taha ja kui paus on, siis on snäkilaud sealsamas kaetud. Mina jätsin teisel korral isegi veepudeli kotti panemata ja ei kahetse. Kotis olid mul varusokid, varupüksid ja vihmajakk.

3. Ära mine maratonile ilma igasuguse ettevalmistuseta. Kui Sa kõnnid igapäev 10 km oma tavakõndi, siis sellest ei piisa. Testi ja treeni enda vastupidavust, et vältida hilisemaid vigastusi ja nördinud meelt.

4. Vähem on rohkem. Mida vähem endaga kaasa vead asju, seda kergem samm. Kui lähed esimest korda, ära võitle aja peale – saavuta mingi aeg ja mine võitle uuel aastal iseendast parem aeg, kui vaja. Kui Sa ei jaksa, ära karda abi paluda ja end starti lasta viia.

5. Su enesetunne peab olema igati hea. Ära ole väsinud ega magamata, ära ole söömata-joomata. Hoia enda keha, see on Sinu parim relv. Ja kui tunned, et relv ei tööta korrektselt, siis jäta sel korral sõtta minemata. Ei juhtu ka sellest midagi – las see osalustasu olla makstud, las sõbrad lähevad, las olla lubadused.. Tunneta enda keha ja hoia seda hästi.

Kui usud, et oled valmis, siis mine proovi ära! Õpid enda kohta nii mõndagi. Mine tea, ehk 27. augustil kõnnime Värskas kõrvuti 😉

http://www.elamusretked.ee

PS. Jah, mu varbad on veel siiani sinised, olgugi, et vaikselt hakkavad juba sinised laigud välja kasvama.

One thought on “Käimismaraton vol 2 – kuidas valmistuda?

Add yours

  1. Ma ütleks, et kõige paremad on käimisjalanõud. Neil on esiteks kand tavaliselt “lõigatud”, seega tekib mõnus rullimise samm, teiseks on neil just veidi tugevam tald. Liiga pehme talla viga on see, et pöid paindub ülearu läbi, see võib küll näiliselt mugav tunduda esiti, aga siis tekibki just varvastele liiga suur surve. Käimistossuga on ikka hoopis teine tubakas käia 🙂 Kusjuures poes paar sammu proovides ei tule see kasutegur välja, selleks peab ikka tempokalt originaaltingimustes kõndima, et sellest efektist aru saada, kuidas toss sind ise kannab.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: