Kuidas Sa küll jõuad?

Alles see oli, kui minult küsiti, mis on see küsimus, mida mulle kõige rohkem esitatakse. Vastus tuli üsna kiirelt – vähemalt ülepäeviti saan ma vastata küsimusele “Kuidas Sa küll jõuad?” Mõtlesin, et vastaks sellele kohe siin ära. Kui siis keegi veel küsib, saan talle enda postituse lingi saata.

Alustame sellest, et mina ise ei pea ennast väga kõikvõimsaks nagu need küsijad. Vastupidi. Ma ikka vahel tunnen, kuidas ma mitte midagi ei jõua ja lõpuks viimasel minutil oma kooli- ja tööasjade hunnikus istun, üritades meeles pidada, et ka pere ja ettevõtted vajavad oma hoolt. Ahjaa, mul on ju koer ka.. ja siis veel see poliitika ja siis veel need projektid. Mulle tundub, et reaalselt neid, kellelt saab küsida, kuidas nad küll jõuavad, peetakse sellisteks, kes kunagi väsinud ei ole ja kes käivad alati ringi nähes välja sellised, et võiks vabalt alati paparatšode kaamerate ette jääda. Noh, võin kinnitada, et mina küll selline pole! Teatud hetkedel näen ma välja nagu oleksin viimased 7 päeva põrandal põlvitanud ja kümne aasta tagust veiniplekki üritanud telliskivipõrandalt maha pesta (loe: täiesti unine ja räsitud). Mu riided seljas võivad olla väga tolmused ja mustad, sest ma ronisin äsja diivani alla lapse mänguasja järele pärast mida ta teatas, et lähme KOHE välja (ei, riietevahetamiseks aega ei ole). Lühidalt öeldes, mulle tundub, et ma käin liiga palju diivani all ja liiga vähe fotosessioonidel, sest tõepoolest, ma ei näe välja alati selline, nagu siis, kui inimesed kipuvad seda küsimust küsima. Ausalt, mu unistus on näha iga päev välja selline, et millal iganes keegi pilti teeks, siis ma ei peaks talle maksma, et ta neid kellelegi ei näitaks. Mis te arvate, miks mu Instagrami piltidel nägu näha pole? 😀

Kust siis ikkagi tuleb see, kuidas Sa küll jõuad?  Ilmselt sellest, et ma ei kurda, et mul on igav, sest noh, ega mul ei ole küll. Ma ärkan siis, kui teised peolt koju jõuavad, et trenni minna, sealt loengusse või koolituskavasid tegema, sealt õppima/ema olema, õhtuti enamasti teen veel natuke tööd või tegelen erinevate projektidega kaasnenud kohustustega. Ma pole kunagi kurtnud, et mul on raske, sest ma pole kurtja tüüp. Ja enamasti ei tulegi raskus sellest, et mul on palju tegemisi, vaid sellest, mis toimub minu peas ja millised vaimsed kohustused minul lasuvad. Tegelikult on nii, et Sa ei näe kunagi inimese sisse. Ma ei vaidle vastu, et olen tugev. For f* sake, olen tugevam, kui pooled inimesed minu tutvusringkonnas. Aga mis ma tegelikult tahan öelda, et ma päriselt usun sellesse, et kes teeb, see jõuab. See tegemine aitab mõtted muredest eemal hoida ja nii jõuadki.

Näiteks TÄNA. Sõitsin oma aruka kolmesega rongis. Ja ilmselt kõik pidasid mind maailma räsitumaks rääbiseks, lisaks sellele, et ma maailma halvim ema olen. Siinkohal tuleb austus üksikemadele, sest olen kolm päeva olnud lapse/kooli/töö vahel ja see on kergelt öeldes tappev. Mina aga andsin oma lapsele telefoni, kust ta saaks Youtube’ist jaburusi vaadata, et ma ise saaks natukenegi oma asja ajada. Võisin seda ju vabandada välja koolitööga, aga tegelikult too sai juba eelneval ööl tehtud ja mul oli vaja Facebookis mittemidagi teha. Jei, aasta Ema!

Lühidalt. Väga tihti ma ei jõuagi. Mul on raske nii vaimselt (sellest te veel jõuate lugeda), kui füüsiliselt (ärgata vara, minna teise Eesti otsa kooli, minna hilja magama jne). Siiski olen ma veendumusel, et tihti kurtmine ei aita. Ma ei ole kunagi öelnud, et ma olen kõikvõimas. Ma pole kunagi öelnud, et mul on lihtne. Ma olen palunud, et laseksite mul enda unistust elada ehk nautida elu nii, kuidas saan. Ma olen palunud, et te ei jätaks iseenda vajadusi teisele kohale ja püüaksite end elada õnnelikuks. Ära kunagi arva, et Sa peaksid KÕIKE ÜKSI suutma.

Täna, olles olnud nädal maal lapsega, jõudnud tagasi koju oma abikaasa juurde, ei suuda ma uskuda, et mul on selline pere. Et kuidas ma jõuan? Ma olen leidnud enda kõrvale parima inimese, kes sinna mahub! Tema aitab kogu sellest tornaadost sirgelt seistes välja tulla! Tema on ainus, kes mind päriselt teab. Küsige temalt, kuidas ma jõuan.

MarisSits2017Emmasünnipäevafotosessioon(4).jpg

“The only thing that comes close to defining me correctly is my love.”
― Kamand Kojouri

Pilt: Maris Sits Photography

Näeme varsti,

M.
mkp

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: