5 viisi, kuidas palgatöö Sind kõrvetab

Neljapäevase seisuga olen ma taas (vaid) ettevõtja ning ei pea palgatööl käima. Kes varem lugenud mu kirjutisi teab, et esimest korda hakkasin vabatahtlikult töötuks märtsikuus sel aastal. Juulis alustasin taas palgatööga, sest arvasin, et kooli kõrvalt on oluline mingi stabiilsem sissetulek, mida me teame, eraettevõtluses loota ei saa alati. Juba oma katseaja lõpus sain ma aru, kui suur viga see oli. Võtan mütsi maha nende ees (eriti nende lapsevanemate..), kes suudavad taluda seda kõike, millest ma kohe kirjutan, sest mina seda ei suuda.

Kõrvetada saamine siin kontekstis tähendab neid pisiasju, mis Su lõpuks läbipõlemiseni viivad.

Pidev aruandmine ja tunne, et “oled kellelegi võlgu”

businessman-aiming-with-banana

Töö võib olla ükskõik kui paindliku graafikuga, aga kui Sul pole võimalik teha mõningal määral tööd kodust ja Sa jääd iga kodus oldud päeva eest “tunde võlgu”, mis muul ajal vaja teha, siis pole sellest suurt kasu. Kui jääd lapsega koju, aga lepingukohaselt pead teatud arvu tunde kuus töötama, siis palun väga – teed tunnid järgi õhtuti või nädalavahetuseti – vot Sulle peresõbralikku tööandjat. Paraku, laste tervis, nagu ka meie enda oma, ei hoiata ette, millal halvenema hakkab. Ja mina, käsi südamel, pole mitte kordagi valetanud oma lapse tervise kohta, ma usun sellesse “what goes around, comes around” efekti liiga palju, et riskida. See-eest on mul hea mälestus veel ka ühest oma hiljutisest tööandjast, kes ei pannud Sulle midagi pahaks, kuniks töö oli hästi tehtud. Temal ei olnud lapsi, et ta võinuks “oma kogemusest teada”, küllap siis asi ikka isikuomadustes kinni on. Olen veel avastanud, et igakord, kui mees jääb lapsega koju, peetakse teda hoolivaks ja armastavaks isaks. Igakord, kui naine jääb haige lapsega koju, siis on ta vastutustundetu ja ei saa oma asjadega hakkama. Päriselt, mis värk sellega on!?

Oled vaid käsutäitja

Väljaspool töötunde ei tehta kollektiiviga midagi koos. Pauside ajal palutakse mitte nii kõvasti rääkida ja töö ajal ei tohi kindlasti isiklikke jutte arutada. Meenub, kui elasin Itaalias ühe pere juures ja sealne pereema keelas mul eesti keeles rääkimise (telefoni), eeldades alati, et klatšin neid. Mind ajas see nii kurjaks, et ma ei rääkinud enam ka itaalia keeles väga.. Sama oli selle töösituatsiooniga, keelates ära sõbralikud suhted kolleegidega, kadus huvi ka tööalaseks suhtluseks rohkem, kui oli eluks HÄDAvajalik. Ja neid näiteid on kindlasti veel – kuidas isiklik telefon peab olema teises maja otsas riidekapis, isiklikku meili ei tohi lugeda tööajal jne. Ja siis räägime harmoonilisest ja sõbralikust töökeskkonnast – naljanumber! Eriti “vahva” on alati näha selliseid juhte ise kõiki neid punkte eiramast – ikka on isiklikud kõned, sõbrannad käivad lõunal jne. Miks Sina tohid? Kas meil pole mitte sama keskkond? Sul ei ole sõnaõigust, Sa oled käsutäitja. Veel vähem võiksid Sa oma ideid välja käia. See ei ole Sinu tööülesannete hulgas. Olen ka ise olnud juht ning pole kunagi pidanud olema ülbe või häält tõstma tähelepanu endale saamiseks. Järelikult ikka on ju teisiti ka võimalik!?

Ametijuhend luuakse formaalsuse mõttes

Küllap mitmeid meist teavad seda tunnet, kui on olemas ametijuhend (mõnes kohas ei ole ka..), aga see on rohkem sekretäri sahtlitäide, sest Sa leiad end ikka ja jälle täitmast ülesandeid, mis Sinu ametijuhendi kohaselt ei ole Sinu asi teha. Ja kui Sa siis ütled, et oled piisavalt hõivatud ja Sul pole võimalust, siis teeb boss sellise näo, nagu Sa oleksid aastaid töötanud ilma ühegi ülesandeta, sest “Mis Sul siis teha on?” khkmm. Oma tööd näiteks?  Parim osa on see, kui Sa juhtud töötama kohas, kus ülesande täitmiseks (ka nende, mis algselt ei ole Sinu ülesanded), pead ootama 10ne erineva inimese järel, et midagi üldse tehtud saada. Ja Sinu töö seisab. 

Sa pead olema rööprähkleja

Oled Sa kunagi olnud olukorras, kus Sa hommikul ärkad ja oled haige? Kui paljud töötajad seejuures julgevad oma tööandjale teatada, et nad ei saa tulla ja kui paljud haigena tööle ilmuvad? Või kui ärkad ja Su laps on haige. Kas saad teatada, et ei tule tööle või pead kiiremas korras leidma hoidja ja endiselt punkt kell 9 platsis olema? Vahel võtad isegi haige lapse ehk endaga kaasa, kui hoidjat ei leia? Mul on kahju neist, kes hõikavad Facebooki mõnes grupis “Vajan hoidjat täna. Kiire!” – ainuüksi mõte sellest, et peaksin oma 3-aastase ingli E andma ükskõik kelle hoolde. Kellegi, keda ei tunne mina ega tema. Mu süda tilguks verd ja ma muretseks iga minut tööl olles. Oleksin palju vähem produktiivne, kui siis, kui oleksin koju jäänud. Nüüd ütled Sa mulle “oleneb tööst”. Aga tegelikult oleneb see tööandjast. Sama vale on minu jaoks see, kui inimesed on haigena tööl, sest kedagi asemele ei leitud. Siinkohal siis pöörduks hoopis inimeste poole – tahaks loota, et Sa lepid pigem pisut pikema järjekorraga toidupoes, kui sellega, et Sind teenindab haigestunud kassapidaja? No ja nii siis ongi – oled haige, tuled tööle – laps on haige, võta tööle kaasa – laps on väga haige, leia KOHE lapsehoidja. Muidu jääd veel tööst ilma ja mis siis küll saab. 

Su tööandja ei tea nulligi seadusest

Selliste otsa ma ÕNNEKS ei ole veel ise astunud, AGA oskan kuvada silme ette üks kuni mitu inimest, kellega neid teemasid arutanud oleme. Näiteks fakt, et õppepuhkus oleks justkui tööandja valik, mitte seadusest tulenev töötaja õigus. Inimesed ei lähe töö kõrvalt kooli, sest neile ei anta selleks vabu päevi. Ja isegi kui antakse, siis peavad nad samal ajal loengus olles tööülesandeid täitma.
Sa teed tööd hiliste tundideni, sest see on vaja KOHE valmis saada ja keegi ei tee juttugi ületundide tasustamisest või selle arvelt teisel päeval vähem töötamisest. Sa jõuad koju oma pere juurde, kui nemad juba magavad ja lähed tööle, kui nemad ikka magavad? Mille nimel? Selle sama palga nimel, millega Sind kaheksa tundi päevas töötada paluti.

chair-brick-working-woman.jpg

He who has never learned to obey cannot be a good commander. [Aristotle]

Ma endiselt olen palgatööks valmis. Loodan, et mul leidub eneseteostuseks piisavalt inimlik asutus, kus ei loeta seda, mitu tundi ma kohapeal olen vaid seda, kui hästi ma tööd teen. Õnneks olen ma kogenud nii üht, kui teist ja tean, mida tööandjas väärtustada tuleks. Olen endiselt “nagu koer külale, nõnda küla koerale” veendumusel, mis puutub liidrisse ja kollektiivi. Üldse väärtustan ma kõige enam inimsuhteid. Suudan hakkama saada sellega, kui mul on vaja 100 ülesannet korraga täita, aga mitte sellega, kui kollektiivis on inimesed, kes end positsiooni pärast kõikidest teistest paremaks peavad. Inimesed kaaluvad minu jaoks üle KÕIK MUU.

Enda valikute tegemises on positiivne see, et kuniks Sa iseenda elu elad, saad neid korduvalt ümber teha. [marge.blog]

Ettevõtjana alustamine ei ole sugugi nii raske, kui lasta endaga järjepidevalt halvasti käituda. [marge.blog]

Soovin Sulle julgust endaga mitte lasta käituda nagu nartsuga. Sa oled väärt paremat.

16383552881_8459e69f52_k
Kas ja milliseid näiteid töö juures “kõrvetada saamisest” oskad Sina tuua? Ootan huviga.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: