On see asenduskodu või müügilett?

Minu kõhutunne ütles mulle, et varem või hiljem jõuan selle teemani tagasi.

34989799444_8936abafee_n

Ühel ilusal päeval läksime lapsega Kristiine Keskusesse, kus juhtumisi oli üks noor(em) blond neiu paberi ja pastakaga. Korjas inimeste andmeid, kes on valmis püsiannetusi tegema SOS Lastekülade noortele. Minus tekitas see õõvastust – järsku on saanud heategevus hoopis teise meki. Sellise “tule LHVsse, võta Starman kaasa” meki.. Heategevusest on saanud miski, mida inimestele peale surutakse. Teate, mis tunne on 3-aastasega kaubanduskeskuses olla? Vähemalt minul ei ole kunagi tekkinud tunnet, et tahaksin ühte punkti liiga kauaks seisma jääda.. aga sellest pole midagi. Noor blond neiu kõnnib minuga samahästi kui kaasa, et peaaegu jooksu pealt saada minu isikukood, arveldusarve number ja muu vajalik. Ma annan need, sest ma tahan temast lahti saada, et tegeleda enda kärsitu lapsega, kes seal eemal enda käruga minema jalutab (OMG, mu kolmene on veel kärus, kohutav, lähme edasi..).

560384112_6a7e3e70b3_z

Õhtul jõuan koju, laps mängib oma toas ja minul on aega päeva üle järele mõelda. Kirjutan e-maili SOS Lastekülale, paludes lõpetada püsiannetusleping. Tuleb välja, et nad ei saa seda teha, sest selle algusest on nii vähe möödas, et see pole nende süsteemi jõudnudki. Nad panevad minu lepingu lõpetamise uue kuu peale kirja. Okei, asi seegi! Ära saa valesti aru, mulle meeldib aidata inimesi, noori veel enam. Teen annetusi vastavalt võimekusele ja igal aastal osalen JCI jõulupuu algatuses. Aga selline pealesurutud kaasaskõndiv rahalunija ei mahtunud mulle hinge. Teda ei huvitunud karvavõrdki, et mul on kiire ja soovin oma lapsele järgneda.. tema tegi oma (müügi)tööd. Kui ta ei hoolinud minu lapsest, siis mis tal neist teistest, mõtlen sisimas. Ja siis, nagu ei oleks kõike veel piisavalt, küsib ta, kas olen nõus, et neil noortel SOS Lastekülas on PAREM kui lastekodus.. tunnen torget südames ja näen mälupilte enda peas.

Ja siis hakkab pihta. Meenub aastatetagune aeg, mil lastekodus vabatahtlik olen. Lapsi orienteeruvalt 20 vanuses kolm kuni 19. Oli rõõmsaid ja vähemrõõmsaid hetki, isegi kurbi hetki oli. Sain kriitika osaks, et käin neid ainult haletsemas, nägin kuidas nad, pärast nädalavahetust kodus, on tagasi nullis nagu poleks nendega “tööd” tehtudki. Mõni aasta hiljem sattusin laagrisse, kus osalejad olid lastekodudest või äsja lapsendatud. Näen, kuidas “uus ema” tuleb kolmele äsjalapsendatud noorele järele ja käratab “korjake kodinad kokku, kodus vaja koristada ja puid lõhkuda”. Lähen aitan kõige vanemal neiul viimaseid asju pakkida ja ajame juttu. Kui küsin, kas nii ongi, saan vastuseks “jah, enamasti küll, aga noh, vähemalt ei peksta..” SOS Lastekülaga olen ka viimase pooleteise aasta jooksul eemalt kokku puutunud, olen neile selleks igapäevaselt piisavalt lähedal. Kui Sinivaala mäng oli populaarne, siis värisesin hirmust, sest sõitsin tihtipeale autoga kohas, kus Lasteküla noored seisid kahel pool teed ja olid valmis jooksma. Ikka auto ette. Sel hetkel tundsin, et individuaalsusest ja tähelepanust on neil puudus.

Noorele blondile neiule jään lihtsalt otsa vaatama.. huvitav, kui palju tema on päriselt näinud elu ühes või teises ja kui palju teeb lihtsalt oma tööd? Vastates tema küsimusele, siis ei, ma ei arva, et noortel on SOS Lastekülas parem, kui lastekodus. Ma ei leia, et nemad, kes on eemal oma vanematest tunneksid vahet, kas neil on 24/7 sama töötaja või kolm vahetuvat töötajat. Viimase puhul ei näinud ma ka mingeid negatiivseid mõjusid noortele, kui nendega koos aega veetsin. Ma ei või selles täiesti kindel olla, sest ma pole seal ise elanud, küll aga olen töötanud ja sõbraks saanud paljudega, kes on üles kasvanud just neis kodudes ja külades. 15-aastane Marge oleks olnud tänulik, kui ta oleks saanud olla kodust kaugel, olgu see siis SOS või lastekodu, aga keegi ei pidanud seda piisavalt vajalikuks. Tol ajal hoiti silmi kinni ja ei tahetud tunnistada, et midagi kuskil valesti on. Just seepärast otsustasin ma selle teema seekord hoopis blogis ette võtta. On asju, mida ei taheta näha, aga mida on vaja näha. Noor blond neiu aga käib minuga juba kolm päeva mõttes kaasas ja ei anna mulle rahu.

Palun, kui Sa saad, siis toeta abivajajaid. Minule meeldivad jõulupuulaadsed annetused, sest tean, et see on kellelegi konkreetselt läinud. Aga igaühele sobib oma, võimalusi on palju.

“We make a living by what we get, but we make a life by what we give.”
[Winston Churchill]

Ja SOS Lasteküla, palun lõpetage see annetuste lunimine kaubanduskeskustes, las see jääda LHV, Starmani ja teiste tüütute pärusmaaks. Ärge muutke heategevust tülgastavaks ja pealetükkivaks, mida see kindlasti ei ole!

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: