Kuidas taltsutada lasteaialapse vanemat?

(egoistlikult) pean end pigem heaks lapsevanemaks. Ja mitte ainult seepärast, et oskan talle patse punuda, vaid seepärast, et tunnen südamega, et mu laps on õnnelik ja hea:

20171223_123249

Ma ei tea, kust see oskus olla hea vanem on tulnud, arvestades, et pärinen suguvõsast, kus läheb mitmeid käsi vaja alkohoolikute ja koduvägivallatsejate kokkulugemiseks (sellest juba mõnes teises postituses!). Võib-olla tõesti sünnib mõnele kaasa see emainstinkt nii tugevalt, nagu ikka kuulnud olen. Ma saan aru, et kõik ei peagi olema nagu mina ja igaüks kasvatab oma last ise, aga vahel ikka ajab südame pahaks ja silma märjaks, kui hommikuti last lasteaeda viime.

Ma saan aru, et suurem osa vanemaid kiirustab tööle. Saan ka aru, milline klounaad ja väljakutse võib olla lapse riidesse panemine ja kodust välja saamine. Tean tunnet, kui pead nutva lapse enda küljest lahti tirima ja õpetajale üle andma, sest just sel päeval on laps otsustanud, et lasteaed on viimane koht, kuhu ta vabatahtlikult läheb. Tõsi, seda viimast juhtub meil pigem harva ja oleme alati võtnud aega süveneda põhjustesse. Seega, Sina, kes Sa oled ema ja isa ning parasjagu tundsid end selles loos (juba!) ära, siis ma mõistan Sind. Sa ei ole üksi, meid on palju.

Palju tõsisem on lugu, et vanemad reageerivad eelpool nimetatud olukordadele väga erinevalt. LIIGA tihti kuulen emasid-isasid ütlemas lauseid “ära virise koguaeg”; “ole vait nüüd”, “sina küll kunagi ei jonni”. Kui nüüd pisutki seisatada ja mõelda, siis miks see laps peaks Sulle kunagi üldse oma tõelisi mõtteid ja tundeid välja näitama? Kui tal on tõesti raske, kas ta tuleb Sinuga oma muret jagama? Kahtlen. (On olemas mitmeid asju, mida selle jama asemel öelda. Näiteks kükita oma lapse tasemele, kallista teda ja ütle “ma olen siin, räägi, kuidas ma Sind aidata saan”; “ma saan aru, et Sul on raske” – mis siis, et ta on veel väike, mis siis, et Sa jääd tööle hiljaks, mis siis, et jääte lasteaeda hiljaks. Nobody cares if you don’t). Kui kellegi teise laps nutab ja Sina ütled oma lapsele, et “sina küll kunagi ei jonni”, siis ei aita Sa sellega mitte kedagi selles ruumis sel hetkel.
Ühel hommikul astus ema oma kahe lapsega uksest sisse. Üks lasteaialaps ja teine veel pisike beebi. Oma aias käivale tol hetkel nutvale lapsele ütles ta “emme annab Su tädile nüüd ära”. Päriselt!? Mina küll oma last kellelegi ära ei anna. Ma viin ta lasteaeda mängima ja õppima teiste lastega, teised tädid hoolitsevad tema eest ja siis tuleb emme tagasi. Algusest peale oleme rõhutanud, et juba õhtul oleme me tagasi. Seega, ei, palun ära räägi oma lapsele, et Sa annad ta tädidele ära. Usu, ta ei hakka nii neid tädisid kunagi niimoodi armastama ja austama, nagu ta võiks.
Ühele emmele korrutas nuttev laps, et ta kardab. Ema vastas, et mida Sa kardad viimasel ajal koguaeg. Siin pole midagi karta, lähme nüüd rühma. Laps ei ütle kunagi selliseid asju põhjuseta. Järelikult on rühmas/aias miski, mis talle ei sobi. Istu, kuula ta ära, ära ütle talle, et ta eksib ja kujutab ette, need on tema tunded – järelikult on seal iva sees!
Ja siis, kirss tordil. Nägin nutvat last. Küsisin, mis juhtus ja kas saan teda aidata. Pärast mitmendat küsimist sain vastuseks, et ema ei luba võõrastega rääkida. Ja vot siin on viimane aeg hakata tasakaalukamalt mõtlema ja ennast paremini väljendama. Ma saan ilmselt aru, mida vanemad sellise lausega silmas peavad, aga hoolitsege, et teie laps sellest arusaamisega äärmusesse ei lange. Nii võib juhtuda palju tõsist, eriti tänapäeva maailmas, kus ikka lapsed jäävad bussist maha ja eksivad koduteel jne.

Seega, minu mõte on, et kui me õpiks end paremini väljendama, siis saaksime õpetada oma lastele, mis tegelikult tähtis on. Mitte see, et minul on kiire tööle, vaid et lapsel tuleks mõnus päev lasteaias (usu, Sul endal on ka pärast seda parem päev..). Et kui tal on halb, siis on okei nutta, veel parem, kui Sa leiad aja selle põhjuse väljaselgitamiseks. Et kui ta vajab abi, siis on okei küsida, isegi võõrastelt. Et mis ka ei oleks, siis talle tullakse alati järele, ükski tädi ei võta teda ära.

Nüüd tekib küsimus, kas ma midagi ütlen ka? Jah, ma reageerin ja sekkun alati, see on “minu viis”, olen selle eest vihatud ja armastatud korraga.

Ja mul on vanematele veel üks sõnum. Suhelge õpetajatega. Kui teile ei meeldi õpetajate teguviis, julgege sekkuda. Kui teile meeldib, siis öelge rohkem aitäh. Mina olen iga päev südamest tänulik selle eest, mida need õpetajad meie lapsele annavad. Uurige, kuidas seal lasteaias päriselt läheb. Nii enda lapsel, õpetajal kui rühmal tervikuna. Ärge kurtke, et aega ei ole, vaid võtke selleks kõigeks aega.

Oli periood, mil minu laps kartis nutta. Isegi, kui tal oli päris päris valus või kurb olla, siis ta hoidis pisaraid tagasi ja mu süda purunes igakord. Uurisin temalt, miks see nii on, rääkisin õpetajatega.. ilmnes, et üks teine laps oli õues kukkunud suu katki ja siis tema õpetaja ütles, et ära nuta, muidu hakkab suus veel rohkem veritsema. Mis iseenesest on loogiline, aga nagu näha, siis kõrvalseisjad tõlgendasid seda nii, et kui nad nutavad, hakkab neil suust verd jooksma.
Käesolevast õppeaastast läks Emma tantsutrenni. Sai mõned korrad ära käia, kui teatas, et ei taha sinna enam minna. Kõhklemata võtsin ta trennist ära. Hiljem ütles ta, et tal oli seal igav ja kui hakkas oma asju tegema, siis ütles treener, et lollusi ei tohi teha. Lolluste alla kategoriseeriti kõik, mis parasjagu käsutäitmise alla ei kuulunud. Mul on hea meel, et ma ei arvanud, et võiks sundida teda trennis edasi olema, küll hakkab meeldima.. sest uuesti alustada jõuab ta veel sadu kordi oma elus!
Üks viis, kuidas mina oma lapse nutust rääkimiseni saan, on talle öeldes, et ma ei saa Sinust aru, kui Sa mulle ei räägi, mis viga on ja kuidas Sind aidata saab. Ega ma teda rahule ka ei jäta, kui ta end oma tuppa peidab ja muudkui nutab, siis aegajalt käin koputamas ja meenutamas, et kui ta vajab, siis olen olemas ja valmis kuulama. Vahel läheb kauem aega, aga in the end teeb ta ukse lahti ja ütleb “emme, tule siia palun” Teine variant oleks kaasa minna tänapäeva trendiga, teha nutvast lapsest pilt ja panna netti lausega “näe, ma ei lubanud tal koera lakkuda”. Mis Sa arvad, kumb tulemuslikum on? Käsi südamel, minu ega minu abikaasa telefonis ega arvutis ei ole mitte ühtegi pilti meie nutvast lapsest, sest ma leian, et lahendus peitub pigem selgitustes ja toetuses, kui fotosessioonis..15212431091_b8d1ed57c4_b

See Iphone oli vanemal ilmselt lapsega mängimise ajal liiga kaua käes lihtsalt..
minagi oleks “slappinud”. 

Ja meenutan, et Emma on kõigest kolmene. Kujuta ette, millist infot on võimelised jagama 4-5-6-7 jne aastased, kui lubame ja PÄRISELT huvitume.

Rahulikku meelt, lapsevanemad!

Ja pidage meeles – ennekõike oleme head inimesed, siis tuleb kõik muu.

 

3 thoughts on “Kuidas taltsutada lasteaialapse vanemat?

Add yours

  1. Ma olen nõus jaa, et laps on tunnetega inimene ja murede lahendamiseks peaks temaga suhtlema nagu päriselt me suhtleme teiste inimeste ja sõpradega. See mõtteviis alati aitab. Samas ma ei kiirustaks ka neid hukka mõistma, kes teistmoodi arvavad või pigem siis ei ole veel nii kohal ja teadlikud selles osas. Muidugi ei pea nendega nõustuma ja nii, aga ilmselt on neil ka omad põhjused ja taust, mis ei lase neil seda elu ja lapsi ja vanemlust niimoodi näha. Lihtsalt ma ise olen selle hinnanguteandmise poolega palju tegelenud siin. Ma usun, et neile hinnangud andes ja nende lapsevanemaksolemist kritiseerides me lihtsalt ei jõua nendeni ega muuda mudagi. Ma mõtlen just nendega otse suheldes (blogis arvamuse avaldamine on muidugi teine asi ja see see blogi ise mõte ongi). Sellepärast tundsin, et tahan seda siin korra mainida. Ja absoluutselt olen nõus Su mõtetega muidu.

    Liked by 1 person

  2. Nagu ma ütlesin, siis ma ei olegi see, kes ainult koju blogisse kirjutama läheb, ma alati suhtlen sellistes olukordades kohe ja kohapeal ka. Ja minu suhtlemine ei ole nendega iial olnud kriitika, vaid puhas selgitustöö. Sealhulgas meeldib mulle väga äärmuslikke näiteid ja seoseid luua, selle süü võtan omaks 😀
    Ja usu, ka minul on põhjused ja taust. Minu ema on olnud alkohoolik seni kuni mina ja minu vanem vend mäletame. Isa käe all oleme nii mõnigi kord kannatanud koduvägivalla all me kõik ja minul lapsena nime ei olnud, olin alati kas lits või lehm. Kõik L tähega “ilusad” sõnad said kasutatud. Mina otsustasin minna vastupidist teed ja seetõttu langetan väga teadlikke otsuseid lapsega suheldes. Ma ei mõistagi kedagi hukka, vaid just sellepärast suhtlen nendega ka otse, et nad saaks aru, mis toimub lapse alateadvuses, kui selliseid, iseenda jaoks üsna tähtsusetuid, asju öelda. Ma lihtsalt arvan, et ükskõik, milline on meie taust, meil on alati ka valik teha samamoodi või erinevalt.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

%d bloggers like this: