ärevus, mis häirib

Paar aastat tagasi diagnoositi mul tugev ärevushäire. Ma ise arvan, et see võis tegeliku alguse saada umbes minu 14. eluaasta paiku. Täna aga istun ma siin ja tõden, et paar aastat tagasi saadud ravi mõjud on kadumas ja ma olen jälle teatava musta augu äärel kõlkumas. Kas tõesti siis ongi nii, et olen määratud nüüd kogu eluks mingit teraapiat saama, mis peaks mind pinnal hoidma? Tegelikult ju mõnda aega sain ju hakkama ka, ma arvan, et ilusat aega oli isegi lausa aasta jagu. Seda aega, kus spetsialistidelt õpitud nipid aitasid selles igapäevaelumeres ujuda. Aga mida see ärevushäire minu jaoks tähendab?

TAVI3166

Noorena ei julgenud ma öösel magama jääda, sest olin veendunud, et näen halbu unenägusid või mulle tullakse unepealt kallale (olgu, sellel viimasel mõttel oli isegi mõningast alust). Kontrolltööd olid minu jaoks väljatalumatu piin, sest kujutasin endale ette kõiki halbu asju, mis juhtub, kui ma seda edukalt ära ei tee. Ma ei saanud hommikuti kooli minna ilma, et oleksin mitmeid kordi tagasi koduukse juurde kõndinud, et kontrollida, kas ukse ikka lukku panin. Mulle heideti tihti ette, et olen “kontrollifriik” ja ma võtsin selle lihtsalt teadmiseks ja elasin selle teadmisega edasi.

Täiskasvanuna ei ole olukord olnud sugugi parem. Enne magamaminekut kõnnin korduvalt toad läbi, et vaadata, kas tuled on kustus. Kui olin veel läätsekandja, siis oli minu igaõhtune rütm teada: läätsed konteinerisse-tuli kustu-voodisse-voodist välja-tuli põlema-kontrollida kas läätsed on ikka konteineris. Viimased neli ja pool aastat ei ole ma sügavalt maganud, sest olen alati poolvalvel, kui mu laps peaks mind vajama. Kui olen kodust eemal, siis olen poolvalvel, sest ÄKKI (põhilised muremõtted ärevatel inimestel tulevadki neist neetud ÄKKIdest) kodust helistatakse hädas ja ma ei kuule telefoni. Kui abikaasa läheb lapsega õue, siis kontrollin järjepidevalt aknast, kas kõik on hästi. Kui nad on kaugemal, siis vestlen abikaasaga Messengeris (ALATI!) Ma ei saa lubada endale kontrolli kaotamist ja kujutan alati endale ette kõige mustemaid stsenaariumeid. Jah, surmamõteteni välja. Ühel õhtul ma ei saanud näiteks magama jääda, sest kartsin, et kütsin ahju üle ja maja läheb põlema. Olgugi, et kütsin tegelikult sama palju nagu alati. Käisin KOLM korda maja ees õues, et vaadata, ega korsten ei hõõgu.. Kui ka olen magama saanud, siis ärkan iga pisemagi krõbina peale üles, kontrollin, kas lähedastega on kõik hästi, hullematel juhtudel tõusen, et kontrollida, kas uksed on ikka lukus ja keegi pole majja sisenenud. Kujutan ette, kuidas on elu ja kuidas saan hakkama siis, kui abikaasaga lahutame. Kujutan ette, mida teeksin, kui keegi minu pereliikmetest sureks. Eluga on kaasnenud igapäevane eneseanalüüs, mistõttu tunnen juba üsna hõlpsasti ära, kui olukord on halb ja tol ajal psühholoogilt saadud nippide abil suudan end isegi pisut aidata. Aga mitte enam piisavalt. Nii lähen ma näiteks mõne veekogu äärde või kirjutan või lähen jalutama.

20507436_1151667784978617_7993017909818999596_o

Long story short. Ilmselt me kõik teame seda pinget, mis tuleb peale, kui ees on ootamas mõni suurem töö, avalik esinemine vms. Kõik suudavad ilmselt meenutada üht viimast korda kui see juhtus. Nüüd mõtle, kui Sa elaksid sellega 24/7. See ongi minu elu. Isegi geelküüned on mul ainult ja ainult sellepärast, et muidu ma näriksin kõik oma pärisküüned viimseni ära. Ei, ilmselgelt ei läinud ma psühholoogi juurde, sest mul on ärevushäire. Läksin sinna, sest olin eelmisel päeval pidanud taaskord pesema enda ema veriseid riideid ja ei suutnud seda pilti enam peast saada. Kõik muu jama tuli alles hiljem päevavalgele. Üleüldse on minu elu mulle näidanud, et iga inimene, ükskõik kui terve, võiks vähemalt korra elus ühe professionaalse psühholoogi juures ära käia. Ütlen professionaalse, sest me ju kõik teame, kuidas iga inimene on teiste kõige parem psühholoog ärakuulamises ja nõu andmises 😉 Üks asi on täiskasvanu eas teistmoodi, et mitte öelda “lihtsam” – kuna ma olen nüüd ka ema, siis olen valvas, et väga halbu päevi oleks võimalikult harva ja suunan oma tähelepanu võimalikult palju oma lapsele, nii et enda asjad ei mõlgu kogu päeva meeles. See küll on eiramine ja eitamine mingil määral, aga teistmoodi poleks emana mõeldavgi.

Täna muudab mind aga kõige murelikumaks teadmine, et kunagisest suhtlejast ja väljapoole elavast neiust on saamas täiesti eraklik naine. Ma tahan olla üksi. Alati vist, sest ma päriselt ei mäleta viimast korda, kus ma ise oleks välja pakkunud, et oi, kutsuks kellegi külla. Igakord, kui mind kuskile kutsutakse, püüan ma välja mõelda põhjust, miks ma sinna minna ei saaks. Ja ma ei räägi avalikult konverentsil esinemisest. Ma räägin lihtsast sõbrannaga kohvitama minemisest või teistele külla minemisest. Ja loomulikult olen ma õnnelik, kui seal olen ja tagasi tulles tõden, et mul oli tore. On raske panna sõnadesse seda piina ja kaklust iseendaga seesmiselt igakord kui mul tuleb jälle otsustada kas minna või mitte. Seega sõbrad ei pea muretsema (:D) ma ei ole kunagi teeselnud teiega kohtumisest tulenevat rõõmu. Või näiteks – ma tean, et mu elus on nii palju imelisi inimesi nii praegu kui oli ka minevikus (kellega peaks kontakti taaslooma), aga ma ei suuda end kokku võtta, et nendega PÄRISELT püsivalt kontakti hoida. Nüüd siis teate, miks mulle ei meeldi helistada (sest selle kõne alustamine on maailma kõige keerulisem ülesanne, pigem esineks seal konverentsil!) või miks ma sünnipäevadeks enamasti õnne ei soovi. Mul on iseenda jaoks mõeldud välja terve nimekiri ebameeldivatest asjadest, mida keegi võiks minult küsida, kui ma juba ise vestlust olen alustanud või kellegagi kokku saanud.
jeesus kristus, ma olen isegi sünnipäeva- ja PULMApidudest üritanud kõrvale nihverdada, püüdes oma abikaasat veenda, et tegemist on tema, mitte minu sõprade peoga..

Ma ausalt ei teagi, miks ma selle kirja panin. Tahtsin vist, et inimesed mõistaks, et näiline tõrjumine ei pruugi alati tähendada mittehoolimist või ükskõiksust. Et selline vältimine ja endassetõmbumine võib tulla hoopis muudest asjaoludest. Naljakas lugu on aga see, et ma ei oska kunagi valetada, seega kui keegi minult küsiks “Miks sa päriselt tulla ei taha?”, siis ma ilmselt ütlekski, et ma püüan kõike vältida, mis juba eos tähendab inimestega suhtlemist. Teismeeast on mul lapsepõlvekandist olnud üks sõber, kes ükskõik, mida ja kui halvasti ma ka ei ütle või ei tee, ta lihtsalt ei kao ära.. Täna soovin ma, et neid olnuks rohkem!

Teisisõnu – märgake ja olge hoitud!

Ma olen katki ja terveks ma enam ei saa
kuniks ümber on taevas ja allpool on maa

 

Fotod: Taavi Tänava

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s