Kaua võib! aka mu elu reality show

Kui ma peaksin aastalõikes tegema statistikat, kas rohkem on neid päevi, kus miski läks erakordselt hästi või neid, kus miski läks erakordselt halvasti, siis neid viimaseid oleks kindlasti rohkem. Nende vahele jääb õnneks hunnik tavapäraseid päevi, millest lendlen läbi mõnuga ja neid on aastate lõikes minu elus kõige enam.

Tänane päev algas üsna tavapäraselt, kuniks ma 4. tunni ajal sain võõralt numbrilt kõne ja hoolimata, et oli tund, tundsin, et pean sellele vastama. Vabandasin õpilaste ees ja väljusin klassiruumist.. järgmine asi, mida nemad nägid oli see, et pisaratesse mattunud õpetaja jooksis klassi haaras rahakoti ja telefoni andis tööjuhised üle sotsiaalpedagoogile ja pani jooksu. Ilmselt (ma küll ei veendunud) vaatasid nad veel aknastki, kuidas õpetaja tulist nelja kodusuunas paneb nii et silm ka ei pilgu. Nagu oleks miljoni võitnud ja otsustanud sekundi pealt töö maha panna.

Nii hästi siiski ei läinud. Miljon jäi mul võitmata. Kõne oli ühel esmapilgul võõralt naisterahvalt, kes hilisemal hinnangul osutus minu kunagiseks paralleelklassiõeks. Tuli välja, et ta leidis minu teadvusetu ema tänaval lebamas vereloik ümber, keha krampides. Nüüd, pidage mind põrsaks, aga minu peas käis tegelikult selline monoloog “jah, okei, see pole esimene kord, aga mu ema hoidis minu last, KUS ON MINU LAPS!?” Kui naisterahvas jõudis looga lõpuni, siis ma selle monoloogi kõvahäälselt ka välja käisin. Muidugi olin ma ema pärast mures ja hirmul, selge see. Pisarad jooksid esimese lause kuulmisest alates juba. Aga TEMA oli nüüd safe and sound – kiirabi viis ta haiglasse ja tema eest hoolitsetakse, aga KUS on minu laps? Kiire 1+1 ütles, et kuna kedagi ema juures ei olnud, siis jäi ta järelikult koju (teadsin, et paaril korral on seda  veel olnud, et ema keerab ukse lukku ja läheb pmst üle tee poodi, hoolimata minu keelust). Nii, nüüd siis on see neljane seal vanaema korteris üksinda, luku taga ja jumal teab kaua see vanaema ära olnud tegelikult on.

Niisiis, jooksin koju, samal ajal helistasin naisterahvale tagasi ja palusin, kas ta ehk saaks ema ukse taha minna, küsida läbi uksegi, kas laps on seal ja kas tal on kõik hästi, haarasin ema kodu võtmed, istusin rooli, kohe kindlasti ületasin kiirust (pange vangi!) ja läksin ema koju. Lapsega oli kõik hästi. Vanaema ei olnud ära olnud väga kaua, aga noh, arvestades kiirabi tuleku aega, minu sõiduaega, siis u 40 min võis see aeg kokku olla vähemalt küll. Aga laps on mul tubli, ootas kannatlikult, paanikata (veidi erinev emast..) Rääkisin talle juhtunust ja tal oli vaid kaks küsimust:
1) Mis sai üllatusmunast, mida vanaema talle poest tooma läks?
2) Kas vanaema ei tule enam kunagi tagasi?

MORAALILÕIK

Tuhat tänu, et meie seas on neid inimesi, kes märkavad ja aitavad, mitte ei kõnni mööda! Tuhat tänu, et vähemalt üks töötaja kolmest, kellega rääkisin telefonitsi, et saada infot ema kohta, oskas suhelda rahulikult ja viisakalt. Tuhat tänu, et mul on nii tubli, julge ja agar laps. Tuhat tänu, et mul on kolleegid, kes hõikavad pikemate küsimusteta mulle “MINE!”, kui ma palun neil oma õpilaste juurde minna.

Aga Sina, kes Sa abistajate juures auto peatasid, juurde astusid, ütlesid “ah, seda naist ma tean, tal on alkoholiprobleemid ka” ja uuesti minema sõitsid – susi Sind söögu (mõistate, ma püüan viisakaks jääda avalikus ruumis)! Ma ei salga seda, aga see ei puutu asjasse, kui inimene oma vereloigus lamab. Tema epileptilised kukkumised on tõepoolest alkoholiga seotud. Kui keegi teab, kuidas aidata inimest, kes joob ära pudeli viina ja hetk hiljem teatab, et ta pole midagi joonud, siis andke mulle ka teada!

EMASÜDA

Selline kaunis juhtum emadepäeva eel, mis paneb väga mõtlema emale, emasüdamele ja emaarmastusele kahes suunas (oma ema ja oma lapse suunas). Mul ei ole juba paar aastat olnud olukorda, kus mu süda sõna kõige otsesemas mõttes füüsiliselt valutaks kurbusest ja šokist. Aga olukorda, kus ma südant valutan kahes suunas samaaegselt, ei ole mul 4,5 aasta jooksul veel olnud ja kurat, kui valus see kõik oli! Praeguseks olen nii väsinud, et võiks kohe uinuda ja hommikul ärgata.

Lohutan end lausega, mida mulle kunagi ikka ja jälle meelde tuletati – Saatus annab alati neile, kes jaksavad kanda ja elan oma elu edasi järgmist hoopi oodates.

PS. Ema tuli haiglas teadvusele, peahaav sai hooldatud ja saab täna koju.

PPS. Läksin hiljem koolimajja tagasi, et korrastada kaos, mille sinna olin jätnud. Selle all pean silmas murelike õpilaste küsimustele vastamist seoses toimunud olukorraga.

 

Hoidke oma lähedasi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s