meie elu(koha)lugu ja lapse koolitee valikud

Mina olen oma elu jooksul (loe: 31 aasta jooksul) elanud üheksas erinevas paigas. Mõnes neist korduvalt ja mõnes neist vahetanud sama asula sees kodusid. Meie 4-aastase lapse ja minu abikaasa jaoks on praegune kodu nende viies. Nii võttes on ilmselt rahutus ja elukohamuutused tingitud pigem sellest, et mina selle pere liige olen. Oleme üürinud ja ostnud, maju ja kortereid, linnas ja maal. Ainus proovimata elamutüüp on majaosa/ridaelamuboks ja kogu perega välismaale kolimist ei ole ka (veel) olnud.

Huvitav, kuidas oleks elu ridaelamuboksis?
Huvitav, kas me saaksime paar aastat välismaal hakkama?

Me kumbki abikaasaga ei tunne, et mõni konkreetne koht siin maamunal oleks nii “meie”, et peaksime end sinna kõrvupidi kinni naelutama. Kodu on seal, kus on Sinu süda ja blablabla. Võiks öelda vabalt, et meie kodu on Eestis. That says it all. 13 aastat tagasi lahkusin oma lapsepõlvekodust, sest tahtsin kaugele, teadsin, et mida kaugemale, seda parem. Vahepealsetel aegadel elasin isegi ühe aasta Itaalias. Oli küll hea! Aga siiski olen liiga patrioot ja tahan kasvatada oma lapse(d) üles Eestimaal. Eelmise aasta kevadel tundus mulle NIIIIII hea mõte kolida maale, eriti sinna, kus lapsepõlvekodugi oli, sest siis saaks laps vanavanematega rohkem aega veeta. Ja helesinine unistus oli ka tugistruktuurist, mis vanavanemate näol tekkida võiks. Reaalsus on näidanud, et sellest on tekkinud meile kõigile rohkem stressi, kui elu vääriks. Pärast eilset mõtlen veel enam, et kuidas küll sain ma olla nii rumal, et ma miskit head sellest lootsin!?

Isegi siin vanas maamajas elades oleme kümneid ja kümneid kordi ümber mõelnud, kas tahame renoveerida või kõrvale uue ehitada.

20180624_103615

Mäletan, et kord viskasin veel nalja, et enne jõuame siit ära kolida, kui otsustatud saame. Täna tunnen iga päevaga aina enam, et tookordne nali ehk ei olnudki nali ja mul võis täiesti õigus olla. Me oleme mõelnud Tartu kolimisele, sest seal on Tartu Erakool, mis on mulle väga hea mulje jätnud ja kuhu oma lapse meeleldi panna tahaksin. Olen isegi mõelnud tagasi Keilasse kolimisele, sest see oli piisavalt kauge, väga kaunis linn ja ma jätsin sinna nii mõnegi suurepärase sõbra! Nagu tegi ka minu tütar. Sinna kolimine oleks selgelt kõige rõõmustavam ja sujuvam, sest me juba tunneme end seal koduselt. Tartu puhul ei oleks peale minu kellelgi peres tuttavat tunnet. Me ei tea täna, kas üldse või kuhu me koliksime. Täna elame hetkes ja oleme siin, ikka oma maamajas väikeses alevikus. Ma olen täna lihtsalt täielik emotsionaalne vare ja peas on igasuguseid uitmõtteid, millest ükski ei pruugi täituda, aga võib olla, et täituvad kõik. Tean vaid, et tänase info põhjal tavakooli ma oma last ei pane (jah, ta on alles neljane ja igasugu asju võib kahe aastaga muutuda), vaid pigem erakooli (NB! ei ole sama, mis n-ö hirmutavaks tehtud ELIITkoolid ega ka sama, mis ERIkool) ja tean, et mida kaugemal ma oma lapsepõlveperest olen, seda parem meile kõigile.

Otsuste tegemises on positiivne see, et kuniks need on Sinu enda otsused,
on Sul igavesti õigus ümber otsustada.

Muide, viimasel ajal ikka on küsitud, et miks ma siis last lihtsalt kodule lähimasse kooli ei pane, vahet ju pole, igas koolis oma vead. Jah, selles on teatav iva kindlasti olemas. Aga kõiki tavakoole rusub meie PGS (Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus), mis kõige muu jabura hulgas on võtnud koolilt õiguse õpilasi koolist välja heita. Ja nii võivadki nad alla 17-aastasena teha ja öelda mida tahes õpetajatele ja kaasõpilastele, ilma, et kellelgi mingeid päriselt töötavaid meetmeid kasutada oleks nende vastu. Ja ärge palun jahuge mulle õpetajate koolitamisest ja sellest, kuidas vaja on lihtsalt õiget lähenemist. Nad ei taha õppida ja teistel ka ei lase. Mujale ei lähe vabatahtlikult, sest neid ei taheta nagunii kuskile vastu võtta. Täna on koolil vaid üks päästerõngas ja see on lapsevanem. Kui teda ei huvita või tema jõud ei käi ka (enam) teismelisest üle, siis oleme kõik parajas ämbris. Nüüd ma küsin, olles lapsevanem, miks ma peaksin oma lapse panema kooli, kus olukord on nii kiuslik? Suurem osa erakoole on välja toonud kodukorras, et kes seda rikub või kuidagi teistele ohtlik on, visatakse koolist välja. Kui minu laps läheb kooli, siis ma tõepoolest ei taha, et tal jääks haridus saamata, sest klassis on mingid tegelased lihtsalt lõõpimas ja kiusamas. Ja kui mu laps peaks ise üks neist olema (sest iial ju ei tea), siis jumala eest – visake välja, ujub või upub! Karm reaalsus, sest ma tõesti ei annaks ka oma lihasele lapsele õigust teha või öelda teistele midagi halvasti. Mingu siis varakult tööle, kuhu vähegi saab ja ehk saab hiljem aru hariduse väärtusest. Õnneks on meil täiskasvanute gümnaasiumid, kuhu siis veel minna saab. Ärge mõistke mind valesti. Ma ei arva, et õpetajatel peaks olema rohkem võimu – otsida läbi kotte, karjuda õpilase peale või teda nurka panna või jumal teab, mis veel. Ma arvan, et need, kes päriselt tahavad õppida ei peaks kannatama klassiruumis nende tõttu, kes seda teha ei taha. Pean silmas selliseid, kes omavahel arutavad, mitmes aines trimestri hinne veel peaks kaks tulema, et istuma saaks jääda ja semudega ühes klassis olla tuleval aastal. See ongi Sinu elu eesmärk, istuma jääda, päriselt? Olen ka õpilase ja õpetaja võrdse suhte poolt, kuid ausalt, mõeldes ühele konkreetsemale juhtumile, siis ma ei tea, et selle ühe õpilasega oleks keegi nii halvasti käitunud koolis, et see annaks talle põhjuse rikkuda korda kõikvõimalikes punktides, mida ta teinud on. Nagu koer külale, nõnda küla koerale (ja ma tean, et see tegelikult on teistpidi, aga ükskõik mis pidi, kas mõte mitte samaks ei jää?)

Vau! Juba teine postitus sel nädalal. Ilmselgelt stress ajab ärevusemõõdiku lakke, mis paneb mõtted tööle ja muudab jutukaks. Pea sees.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s