#margeõpetab vol 1

Minult on palutud rohkem juttu kooli- ja õpetajaelust (ja ei, see ei ole üks neist “te kõik olete uurinud minu näohoolitsusprotseduuride kohta” lugu, ausalt 🤣😁). Ma ei ole Instagramis väga sel teemal jaganud, sest ma leian, et väga paljud igapäevased juhtumised on väga konfidentsiaalsed. Asju muidugi juhtub iga päev ja oi, kuidas veel! Aga õpetan väga väikeses kohas ja need õpilased, kes mu blogi loevad – ma tean, et nad teaks, kellest või millest ma räägin. Seetõttu olen pigem madalat profiili hoidnud, leian, et see on minu 1. klassi ja teiste suhtes aus. Samas olen kindel, et ükskord ma panen need kõik lood ühte patta kokku. Ükskord, kui keegi enam ei seosta. Jah, on ka neid lugusid, mis on minu silmis teiste suhtes üdini ebaausad ja leian, et kui Sa käitud nagu mölakas, siis väärid ka vastavat kohtlemist. See selleks.
Täna, maikuu lõpu lähenedes, liiguvad mu mõtted aina enam kooli ja õpetamise teemadel. Ma pole veel kordagi pannud kirja, kuidas ma end õpetajaametis tunnen. Siin on nüüd minu mõtted olles olnud koolis ühe õppeaasta jagu.

Ootaja jaoks on aeg alati pikem.. Kas teate, milleni on veel 17 päeva? Just. Suvevaheajani.

Igakord kui ma jälle hakkan mõtlema, mitu päeva veel klassi ees olla on (muide, 12!), siis tunnen end inimesena, kellele ABSOLUUTSELT ei meeldi oma töö. Päris ausalt. Ja eks seda on mulle paar korda vihjatud ka, et mulle vist väga ei meeldi. Aga tegelikult on ju asi vastupidi. Mulle väga meeldib õpetaja olla ja 1. klassi ees seista ja nende tunde võimalikult huvitavalt planeerida. VÄGA. Aga mulle meeldib ka hommikuti oma neljase kõrval kauem magada, hommikukohvi rahulikult lõpuni juua keelt kõrvetamata ja pidada neljasega plaani, mida küll täna teha võiks. Mitte pidev kiire-kiire-kiire-ruttu lasteaeda-emme tööle graafik. Seega, loomulikult ma ootan ka puhkepäevi, aga see ei tähenda, et mu töö mulle ei meeldiks.

Kusjuures, viimased nädalad on mu neljane üldse kodus olnud, või noh minuga tööl, sest arsti soovitus on võimalusel mitte lasteaeda minna. Hemoglobiin on alumisel piiril, millest mõningased hingamisraskused ja leukotsüütide arv kriitilisel tasemel ehk kui organismil lõplikult taastuda ei lase, tuleb uus viirus peale ja olemegi surnud ringis. Kuniks klassilapsed terved, saab ta minuga olla, sealt edasi ma enam ei tea. Ja see on kurnav. Eile küsis üks (sugulane?) minult, kuidas ma saan magamata ja stressis olla, et laps on ju suur, mitte enam beebi. Kas teate, kui laps oli beebi, oli mul kõik hästi, stressi polnud ollagi. Aga siis ei pidanud ma end ka töö ja lapse vahel nii kohutavalt jagama. 

LEES0957

Õpetajana ei ole mind kunagi väsitanud tundide planeerimine ja nende läbiviimine. Mitte kunagi. Mind väsitavad hetked, mil mõistan, et katkiseid hingi (ja perekondi) on raske ravida. Või kui näen noori enda elu põletamas, sest sel momendil see tundub ääretult cool. Ja ma ei saa sinna midagi parata, sest mind saadetakse pikalt kõige pimedamasse kohta. Kuidas ma ka ei tahaks, et nad ei näeks minus vaenlast vaid pigem kedagi, keda huvitab.. Aga ei, Sa oled vaenlane, sest Sa oled õpetaja. Kas keegi on mõelnud, mis tegelikult toimub täna koolides? Kuidas õpilased häirivad tunde ja keelduvad “viisakalt” töölehtedest, sest noh.. mis see õpetaja ikka teha saab? Mitte midagi. Null. Kool saab väljastada käskkirja, eks? Aga mis see muudab? Noored hõiskavad, et jess, mul juba 13. käskkiri, mitmes Sul? Õpilaste peamine eesmärk on saada piisavalt kahtesid, et istuma jääda ja järgmisel aastal sõpradega ühes klassis chillida. Ja kuniks lapsevanemaid ei huvita, jääb ka meil üle seda vaid pealt vaadata. Õnneks kiusamisjuhtumistesse ja keelatud ainete tarbimisse sekkuvad kolmandad osapooled. (loe ka postitust kiusamisest) Siinkohal shoutout lapsevanematele, kelle lapsed on koolis – päriselt huvituge ja tehke koolidega aktiivset koostööd.

Mind väsitavad hetked, kui minust tahetakse teha teistsugust õpetajat kui ma tegelikult olen. Kui keegi kuskil imestab, miks mul ei olegi lastega töövihikust kõik leheküljed tehtud ja kuidas mu õpilased saavad tahvlile vaadata, kui nad grupis istudes seljaga selle poole on. Aga that’s the thing – mul on ääretult vähe “tahvlile vaatamise” tunde ja töövihikus on mitmeid ülesandeid, millel ma mitte mingit eesmärki ei näe. Vahet pole, kui pädevad didaktikud ja teadlased on selle kokku kirjutanud. Isegi emakeele õpikus on tekste, mis tunduvad lihtsalt lehekülje täiteks olevat, täis sõnu nagu Galapagos ja kilpkonnasaared ja teisi, mida nii väikestel on isegi raske kokku lugeda.. parema meelega toimetan neile mõne aktuaalse uudise lihtsamasse keelde ja lasen seda lugeda, et nende silmaring ühiskonnas toimuvast laieneks. Miks nad peavad tahvlile vaatama, kui võivad grupis hoopiski plakatit koostada ja sellele kirjutada? Seejärel avalikku esinemist harjutada ja oma töö ette kanda. Miks me ei või käia 45 minutit lihtsalt õues jalutamas, samal ajal rääkides ära neli lehekülge tööraamatu materjali? Ikka teen ma nii nagu mina ise tahan. Käime õues ja õppekäikudel, teeme grupitöid ja kasutame jututäringuid (sest rääkimisoskus on ju ka nii oluline!), meeskonnamänge ja palju muud. Kasutame palju, aga mitte liiga palju digivahendeid. Kui vaja räägime terve tunni teineteisega suhtlemisest, hirmudest ja nendega toimetulemisest. Sest see on olulisem kui 45 minutit mistahes õppeainet.

Nii ongi tekkinud olukord, kus ma klassi nelja seina vahel oma õpilastega tunnen end nii mõnusalt. Kuniks ma koridori astuma ei pea.

*õpetaja amet on suurepärane ja ma soovitan kõigil seda iga kell proovida, kes vähegi mõtleb sellele. Iga kool on oma nägu, kõik päevad pole vennad ja ma ei taha oma mõtetega jätta muljet nagu õpetaja amet oleks maailma kõige kohutavam ja ohtlikum amet. Ja ükskõik mis tulevik ka ei tooks, ma ei kahetse iial maalekolimist, sest selleta ma poleks kunagi julgenud päriselt õpetajatööd proovida! 💕

Siia lõppu ma tahan jagada teiega üht aktsiooni “Hoiame külakoole! Hoiame Eestit!”, kus kogutakse allkirju külakoolide toetuseks. Selleks, et riigil oleks tahtmist neid säilitada. Aga mitte ainult säilitada vaid ka arendada, et igal pool oleks pädevad juhid ja haridustöötajad! Minu meelest on see VÄGA vajalik ja siiras algatus, mis väärib igat häält. Aga jäägu see igaühe enda otsustada.

10 comments

  1. Olen nii nõus sinu mõtetega!
    Ma ise õpetan küll põhikooli suuremaid õpilasi, aga tundub, et see negatiivne pool on sarnane igal pool.
    Samuti arvan, et kõik õpetajad loevad sama usinalt päevi suvevaheajani kui lapsed (ja kes väidab, et ei loe, ilmselt valetab 😉), aga see tõesti ei tähenda, et meile see töö ei meeldiks. Ikka meeldib, lihtsalt vahel on puhkust vaja.
    Jõudu ja jaksu veel viimasteks päevadeks 😊

    Liked by 1 person

    • Mulle teeb kõige enam meelehärmi see, et õpilased, kes päriselt tahavad õppida, peavad justkui ise hakkama saama, sest õpetajate aur läheb neile, kes õppida ei taha, aga seadus (ja vanemad) sunnivad koolipinki. Jõudu Sullegi ❤ Me saame hakkama!

      Meeldib

  2. Mina olen õpetaja olnud. Ühe veerandi asendasid varastes kahekümnendates oma kodukoolis – 7. klassi inglise keel ja gümnaasiumis ühiskonnaõpetus. 7. klass oli kari väikeseid koletisi ja ausalt öelda oli ka gümnaasiumis raske, sest raske oli nendega, keda ei huvitanud ja kes kaasa mõelda ei viitsinud. Eks ma ise olin ka noor ja roheline, aga siiani ei tunne, et tahaks üldhariduskoolis õpetada. Veel oli ülikoolis seminari juhendaja ja see oli juba palju parem, sest sealsed õppurid olidki seda õppima tulnud ja neid oli mõnus juhendada. Õpetamine mulle meeldib, aga oma meelerahu on kõige olulisem, nii ma siis olen parem raamatupidaja.

    Liked by 1 person

    • Aitäh, et kaasa räägid! Ma olen ausalt väga tänulik.
      Ma ise arvan muidugi laias pildis, et kõigel on põhjus. Et isegi põhjuseta puudumisel on põhjus, see lihtsalt ei pruugi kodukorraga kooskõlas olla, aga kellegi jaoks võib see olla väga mõjuv põhjus. Mul on kahju, et olukord koolides on juba nii käest lastud, et peamegi kulutama võhma “koletistele”, keda enam miski ei huvita. Kui oleks olnud piisavalt varajane märkamine ja sekkumine, oleks saanud olukorda muuta, usun ma. Aga seda ei tea ju iial! Miski pidi ju ajendama üldse seda, et noortel tekib nii suur kuuluvusvajadus, et nad on valmis kõike tegema, et kuuluda seltskonda. Ehk ei saadud piisavalt tähelepanu õigetelt inimestelt? Aga jah, täienduskoolitused ja igasugused muud edasiõppimise vormid on leebemad, sest neil inimestel ÜLDJUHUL on hoopis teine huvi ja kohustus.

      Meeldib

  3. Ja see kõik hakkab tundma andma juba lasteaias. Võime rääkida varajasest märkamisest ja sekkumisest ning kõik ongi õige, kui kodu teeb koostööd. Järjest rohkem näen oma töös lasteaiaõpetajana, et ei tee… (loomulikult mitte kõik) Mulle ka meeldib mu töö väga, aga nii rasket aastat pole enne olnud. Pole enne nii mitu korda mõelnud elukutse vahetamise peale. Aga need päikselised ja rõõmu täis päevad kaaluvad hetkel muu üle 😊

    Liked by 1 person

    • Jah, olen nõus. Nagu ma ütlesin, kuniks lapsevanemaid ei huvita, ei saa õpetajad ka last aidata. Juba lasteaias. Nii on. Lapsevanem on kõige alus.

      Meeldib

  4. Paistad olevat väga hea õpetaja! Selliseid on rohkem vaja, aga need kipuvad läbi põlema. Mul on ka inglise keele õpetaja kvalifikatsioon, aga olen õpetanud vaid paarkümmend aastat tagasi täiskasvanuid. Ei ole õpetaja töö päris minu jaoks. Kuigi arvan, et saaksin nüüd paremini ka koolis hakkama, sest olen ise küpsem ja suudan asju kõrvalt vaadata.

    Liked by 1 person

    • Aitäh, Sulle! Ma pean end heaks õpetajaks, aga näen, et väga heani on veel pikk tee minna! Koolis töötamine vajab aegajalt kindlat meelt ja külma südant. Mõlemast jääb tihtipeale mul puudu.

      Liked by 1 person

  5. Mu pojal oli algklassides hoopis selline õpetaja, et ma püüdsin küll koostööd teha, aga tema polnud huvitatud. Kõik minu pakutud ajad kokkusaamiseks praakis välja (kusjuures ma pakkusin igasuguseid – põhimõtteliselt stiilis, ütle, millal ja ma tulen). Arnguvestlusel avastasin ühtäkki, et olen jutuotsa endale kahmanud… ja ta ei tahagi tagasi saada. Hea küll, ma olen paras latatara, AGA ikkagi… mina tulin tegelikult midagi teada saama, mitte ise rääkima, milline minu laps mu arust on.

    Liked by 1 person

    • Eh. Olen ka sellistest õpetajatest kuulnud ja ise näinud mõnda. See teeb mind alati ettevaatlikuks, kui õpetaja väldib lapsevanemaid. Just nagu oleks midagi varjata. Mul on just esimesed arenguvestlused uuel nädalal ees – püüan ikka jutulõnga tasakaalus hoida 😃

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s