Kiri sellele, kes (või kelle lähedane) teeb erialavalikut

Taas on käes see aeg, kus paljud noored mõtlevad kas üldse ja kui, siis mida edasi õppida.  Nagu mulle kombeks, siis noorsootöötajana ei saa ma vait olla. Lisaks olen töötanud ülikoolide juures ja viibinud ka sisseastumiskomisjonis, mis on mõnikord olnud üsna nutune vaatepilt. Kumb siis ikkagi on kasulikum, kas kutse- või kõrgharidus? Äkki võtaks üldse vaheaasta? Kui ma tahan õppida õpetajaks, kas siis ikkagi peaks geenitehnoloogiat õppima, sest nende järele on ühiskonnas suurem vajadus? Või lähen õpin IT-d, sest selles valdkonnas on kõrged palgad?

MINU HARIDUSTEE (megalühidalt võrreldes aastaarvudega)

Mina jätsin 12. klassi pooleli. Oli 2005. aasta detsembrikuu, olin äsja 18 saanud, pakkisin asjad, võtsin koolist paberid välja ja läksin oma teed. Keegi ei teadnud kuhu ja ega ma ise tol hetkel ka kindel polnud. Peaasi, et kodust ära. KUI palju ma kuulsin seda, et nüüd jääbki haridustee pooleli ja ega ma nüüd enam keskkooli ei lõpeta. Lõpetasin, kohe järgmisel õppeaastal täiskasvanute gümnaasiumis, nii et nii täppi nende “toetajate” ennustus läkski.
Pärast seda läksin Võrumaa Kutsehariduskeskusesse turismikorraldust õppima. Käisin pool aastat Lõuna-Itaalias Erasmusega praktikal ja lõpetasin väga heade tulemustega kutsekooli ära.
Astusin sisse Tartu Ülikooli õpetajaks õppima ja vahepeal taas pool aastat Itaalias Sardiinia saarel elades sain aru, et see õpe on mu jaoks liiga teoreetiline ja ei anna mulle tegelikke oskusi klassi ees hakkama saamiseks, mitte tänases ühiskonnas. (NB! See oli 10 aastat tagasi, ma ei välista, et asjad on muutunud!) Jätsin selle eriala pooleli, täpselt poole peal (u 2.5 aastat olin õppinud, sama palju oli veel minna).

DSC_0096
Läksin Tallinnasse õppima noorsootööd. Vahepeal olin akadeemilisel puhkusel ja kirjutasin beebi kõrval oma lõputööd (huvitav, mis teemal..? loomulikult sallivus!). Ehk siis õppimise aeg venis aastakese, aga lõpuks astusin väga heade tulemustega diplomiga välja. Ahjaa, see on hea koht, kus rääkida ära, mis kasu on kiituskirjaga (cum laude) lõpetamisest. Ega peaaegu olegi. Töökoht üldjuhul seda ei vaata (võib olla, et see oleneb erialast, noorsootöös igatahes mitte, seal pole “järjekorda ukse taga”). Küll aga magistrisse astumisel tuleb kasuks piisavalt kõrge keskmine hinne bakas.
Pärast seda olen alustanud ja pooleli jätnud turunduse Võrumaa Kutsehariduskeskuses ja Tartu Ülikoolis. Mõlemal korral on küsimus olnud prioriteetides – esimesel juhul ei olnud ma nõus, et mu pereelu kannataks (tunniplaan ilmus viimasel minutil alati, mistõttu pereplaanid kannatasid paljuski ja ma ei raatsinud pisitütres nii palju eemal olla), teisel juhul eelistasin õpetaja tööd, mille maale kolides endale saanud olin ja ei tahtnud et need lapsed kannataks selle all, et üle nädala poole nädala kaupa ära olen. Ma ei kahetse kumbagi, sest olen kogunud võrratuid kontakte, mis tõestab veelkord, et tegelikult ei loe, mida Sa tead, vaid loeb, kes Sa oled. Kui Sa oled lausmölakas ja keegi Sinuga suhelda ei taha, siis pole Sul ka mitmest magistrist ega doktorikraadist kasu, et edukaks saada.

Seetõttu ma ka reedel ameti maha panen, et siis sügisel astuda uuesti magistrisse ja seekord pühenduda maksimaalselt just õpingutele. Sest kui paber palju enamasti ei loe, siis haridusvaldkonnas magistrikraadita ei ole Sul midagi teha. Mis on jälle omajagu AJUVABADUS, sest nõue on, et Sul võib olla ÜKSKÕIK mis magister + pedagoogika koolitus. Nüüd, öelge mulle, kuidas nt ärijuhtimise magister teeb minust parema õpetaja kui minu praegune noorsootöö kõrgharidus? Aga see selleks. Jõuamegi (lõpuks) tänaste valijate juurde.

KUIDAS TEHA VALIK?

Kes praegu on valiku ees, kas astuda kutse- või kõrgkooli, siis esmalt tasuks siiski mõelda erialale. Suurem osa erialasid ongi võimalikud vaid ühes astmes. Kuigi, jah, on ka neid, mida võimalik mõlemas õppida. Ei ole uudis, et noored ise toovad kutsehariduse suurima plussina välja praktika suurt osakaalu. Minu seisukoht on, et bakalaureuse tasemel peaks õppima seda, mida soovid – seda, mida teoorias oleksid valmis tegema 24/7 ja kui vaja, siis laupäeviti ja tasuta. Peale bakalaureust hakkab Sul saama selgemaks, kelleks saada tahaksid ja siis saad magistriõppesse astuda vastavalt sellele, milliste teadmiste järgi puudust tunned, et enda unistus ellu viia. Lühidalt – bakas õpi seda, mida tahad, magistris seda, mida vajad.

Lisaks pakun Sulle välja enda “Valikutegemise ABC”, mis näeb välja selline:

1. Vali endale meelepärased erialad välja (mida tahaksid teha 24/7 ja tasuta laupäeviti?) Öeldakse ju, et kui teed seda, mis meeldib, ei pea Sa elus päevagi töötama 😉

2. Tutvu õppekavadega. PÄRISELT! Ära vali õppekava lihtsalt ilusa nime pärast, sest põrsast kotis ei osteta, eks! Kui Sinu eriala õpetatakse mitmes erinevas koolis (või nt kutse- ja kõrgkoolis), siis võrdle neid õppekavasid. Võid avastada, et ühes õpid palju huvitavamaid aineid, kui teises. Võid avastada ka, et mõnes on ained, mida Sa mitte kunagi ei läbiks (nt kõrgem matemaatika, kui Sul läbi 12 eelneva aasta oli matemaatika vaevu 3 :)).

3. Osale koolielus Tudengivarjuna (pane Google otsingusse “tudengivari”). See tähendab, et Sul on võimalus käia terve päev loengutes koos (üli)õpilasega, et näha, mida seal päriselt tehakse. Ja kõige olulisem – KÜSI! Üldjuhul need, keda Sa varjutad, on väga ausad ja ütlevad, kui seal erialal üldse miski ei toimi.

4. Kui oled mingi valiku juba erialade osas teinud, siis osale kursustel – selleks on võimalusi nii TLÜ Õpilasakadeemias kui ka TÜ Teaduskoolis. Miks mitte hoopis mõned täiendkoolitused, mida peaaegu igast koolist leiad? Seejuures mõned lausa tasuta. Kui oled läbinud mõne pikema kursuse, tunned oma nahal, kas see on ikka see, mis vastab siin loetelus punkt ühele ehk kas see ikka on Sinu jaoks. ON HÄMMASTAV, kui paljud sellest võimalusest midagi ei tea, nii et rääkige tuttavatele noortele palun edasi! Tasub alustada kursustega juba 10. klassist (erandjuhtudel saab ka 9. klassist).

5. Otsusta ja kandideeri. Ole katsetel enesekindel ja tea, miks Sa just sellise valiku tegid.

Kokkuvõtvalt rõhutan, et elus on ikka nii, et kes teeb sammuke rohkem, jõuab sammuke kaugemale ning võid kindel olla, et iga kogemus ja seeläbi loodud kontakt saab Sulle ainult kasuks tulla.

Ja kui Sa keskkooli lõpus üldse ei tea, mida Sa õppida tahad, siis ära karda vaheaastat! See on lauslollus, et “pärast pausi ei viitsi Sa enam kindlasti edasi õppida” – varem või hiljem tekib huvi või vajadus ja küll õpid, usu! See on parem valik, kui asuda õppima ükskõik mida või seda, mida vanemad-sugulased-sõbrad näevad, et õppima peaksid.

Ja isegi kui Sa kõik need viis punkti läbid ja õppima asud, võid avastada, et hoolimata huvitavatest ainetest, ei suudeta seda piisavalt huvitavalt edasi anda. On OKEI jätta eriala pooleli, kui avastad, et see Sulle siiski ei sobi. Uuesti õppima saad alati asuda! Isegi sama eriala, mille korra pooleli oled jätnud. Võib-olla ei olnud lihtsalt õige aeg.

Üks mis kindel. Ära lase end heidutada mõttest, et kolm aastat gümnaasiumis oli niigi piinarohke. Edasiõppimine nõuab ka pingutust, aga enam ei pea Sa olema pädev sajakümnes alas (noh – matemaatika, eesti keel, muusika, kehaline, geograafia jne..) vaid saad õppida ennasthuvitavas valdkonnas ja see teeb selle protsessi mõnevõrra mõnusamaks küll! Ja veel. ÄRA palun kandideeri, kui plaanid kohe akadeemilise puhkuse võtta.. sellega takistad Sa õppimist kellelgi, kes väga tahab ja on valmis kohe alustama. See on lihtsalt alatu.

Edukaid valikuid soovides

Marge.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s