Sõltuvusest ja vastuhakkamisest

Olen maininud mõnes postituses, kuidas olen elanud terve oma teadliku elu kaassõltlasena. Viimane piir jõudis kätte siis, kui sõltlasest ema oli vastutustundetu minu lihase lapse osas. Ma olen sellest üle. Ma olen parem kui see, korrutasin endale. Ja kõik oligi ok. Ema helistas mõne päeva pärast ja tegi juttu, nagu midagi poleks olnudki. Lihtsalt järjekordne arm tema peas. Elu läks edasi. Elu on selline, ta kipub edasi minema.

Viimasel ajal on olnud meie majas päris palju hetki. Hetki, kus ma märkan, et ma viimased kolm tundi pole mitte midagi arukat teinud. Hetki, kus ma märkan, et ma päris täpselt ei mäletagi, mis ma täna tegin või mida toredat täna juhtus, mille eest tänulik olla. Meil on kombeks enne magamaminekut perega, et igaüks ütleb viis asja, mis talle täna meeldis ja no ei suutnud ma leida VIIT asja! Hetki, kus mu laps palub, et ma temaga mängin ja vastates “kohe!” juhtub see alles mitme tunni pärast või on siis juba kell nii palju, et on aeg minna magama. Hetki, kus oleme kellelgi külas ja pärast näen story’de järgi, et ega ma väga palju “kohal” küll ei olnud. Hetki, kus mind ajab lausa endast välja, kui keegi mind “tülitab” samal ajal, kui telefoni kerin, kellegagi Instas räägin vms. Sellistel hetkedel saad aru..

Mul on sõltuvus, online-sõltuvus. Ja ma küsin, kuidas ma olen oma emast parem? Sõltuvus on sõltuvus – see on haigus, mis sunnib Sind seadma üht asja esikohale kõige päriselt olulise ees. Kas pole?
Olukord muutus eriti halvaks siis, kui mu laps ei üritanud isegi minuga mingit kontakti luua. Kui tema sõber ütles, et ta midagi mulle ka näitaks, mille peale laps vastas “ah, emmet nagunii ei huvita”. Või kui neile miskit nalja tegi ja sõber saatis jälle mulle rääkima ja minu laps ütles, et “emmet küll midagi naerma ei aja”. Siis sain aru, et see pärisinimene minus on kuskile ära kadunud.

TAVI6519Pilt: Taavi

Facebooki panin ma juba 24. veebruaril kinni ja elasin rõõmsalt edasi. Inimesed ei saanud arugi, et kuskile kadusin, sest Messenger oli mul ju alles. Mõned kuud hiljem avastasin, et mul siiski on mõned grupid, kus ma end infoga kursis tahan hoida ja tegin FB-sse uue kasutaja. Sellise oma nime ja näoga, aga kuhu ma sõbralisti ühtki inimest vastu ei võta, sest see ongi mulle vaid gruppides osalemise jaoks loodud. Töötab ideaalselt! Ehk siis endaga arutledes jõudsin selleni, et Facebook pole see, mis mu aja röövib. Ka see blogi siin mitte. See on Instagram.

Ja teate, mitte see minu isiklik Instagram, kus on vaid pere ja lähedased ja kus saan sugulastele anda ülevaate lapse kasvust ja toredast elust. Mu aja röövib see avalik, blogi-Instagram. Ma tunnen survet, et pean sinna aegajalt postitama, ma tunnen, et kuulun kuhugi või keegi hoolib, kui kogun seal jälgijaid ja laike. Ma tunnen isegi, et olen loonud uusi tutvusi seal Instagramis, kellega ma päriselt igapäevaselt jutustan, aga keda päriselus kunagi näinud pole. Mulle hakkas isegi tekkima tunne, et ma pole päriselus ilmselt kuigi meeldiv inimene, sest mul on seal Instagramis rohkem “sõpru”, kellega igapäevastel teemadel arutlen, kui päriselus. Ilma naljata. Võib-olla sellepärast ongi mul seda blogi-Instat nii väga vaja, et siis ma tunnen end natukenegi meeldiva inimesena, kellest maailmale mingigi kasu on!? Sest millegi muu, kui meeldimise ja suhtluse pärast mul seda vaja pole. Ei reklaamiks, ei jagamismängudeks. Ma ei ihka kuulsust ega asju.

Iga terve mõistusega inimene ju näeb, et siin on probleem, millega tuleb tegeleda. Minu viis oli see, et lasin abikaasal parooli ära muuta. Nii sain sisse vaid õhtuti, kui ta oli kodus ja siis ilmselgelt teatud ajaks, sest sisselogimisel ma ju lubasin mingi ajapiirangu.. Ütlen kohe ära, et väga kaugele ma selle eksperimendiga ei jõudnudki. Kiusatus oli suur.. käisin enda isikliku konto alt vaatamas, kuidas mu blogi-Instal läheb, kas keegi on kommenteerinud-laikinud. Ja paanika tekkis sellest, et äkki keegi on kirjutanud ja ma ju oma isikliku alt ei näe seda!? Ajuvabaduse tipp.

Tegelik krahh tekkis aga juba paar päeva hiljem hoopis sellest, kui ühel õhtul enne magamaminekut küsis neljane minult “Emme, miks on nii, et kui ma sõbrale midagi räägin, siis ütleb ta, et teab juba, sest mu emme kirjutas sellest”. Ma nüüd ei oskagi siia kirjakeeles ühtki head sõna panna, igatahes kõlaks see nagu mingi hiigelsuure pauguna, millest jääb järele must auk. BANG! PAUH! KARSUMM!? BABAHH!?! Sel hetkel sain aru, mida minu liigne hasart Instagramis on teinud – see on võtnud ära minu lapse võimaluse jagada oma seiklusi ja hetki ISE. Tol öösel ma ei maganud – Fitbiti andmetel tuli sügavat und 1h jagu, mida on veidi vähe. Mõtlesin sellele, kui alatult ma olin käitunud oma lapse suhtes. Kui ebaaus ma olin olnud. Hommikul ärgates palusin esimese asjana abikaasal logida sisse marge.blog Instagrammi ja deaktiveerisin selle. Ei kustutanud veel lõplikult, sest mine tea, mis minusuguse tuulepea tulevik toob, aga panin peitu.

Nüüd kaks päeva olen ma elanud ilma avaliku Instagrami kontota. Ma puudutan oma telefoni oluliselt vähem. Ma elan oluliselt rohkem hetkes. Aga mul on veel arenguruumi  – ma võiks palju vähem veeta aega ka Messengeris ja igat sekundit lapse elus EI PEA PILDISTAMA. Neid võib ka niisama nautida, et hiljem koos mäletada. Ja ma tean, et ma suudan paremini. Ma tunnistan probleemi, ei lähe sellega kaasa ja vastupidi – võtan kasutusele KÕIK meetmed, mis vajalikud, et sellest surnud ringist välja astuda.

Nüüd siis teate, kuhu kadus marge.blog Instagram. Erinevalt mu Facebookist saadi marge.blog Instagrami kadumisele järele juba esimese päevaga ja hakati uurima.
Siia blogisse ma hetkel veel jään, sest mul on seda kirjutamist vaja, kuigi kaalusin ka selle privaatseks muutmist. Siis aga leidsin, et siin blogis on mõningaid olulisi teemasid, mis kellelegi päriselt korda võiks minna (kiusamine, ärevus, õppimine, raha, palgatöö, kaalulangetus jne). Olen kaalunud ka nuputelefoni, et ma ei tunneks vajadust ka igast sammust pilti teha ja abikaasale saata.. sest on ka juhtunud, et olen telefonis abikaasaga liiga palju chattimas ajal, kui võiksin olla hoopis oma lapse kõrval, temaga ronimas või ringi jooksmas. Aga sellest ehk siis mõni teinekord.

Kuidas Sinul selle nutikasutusega on? Mida Sa teed, et oluline osa elust ei kannataks?

10 comments

  1. Jep. Sama. Seepärast võtangi suvel nupuka, pildamiseks tavalise digifotoka ning piiramatu netipaketi lõpetasin. Lihtsalt et Olla Olemas, mitte kuskil diivanikaunistuseks taustal.

    Liked by 1 person

    • Sa oled tubli! Olen ka mõelnud digikaamerale, aga pole sobivat leidnud, mis teeks häid pilte ja oleks samas kompaktne. Oskad soovitada äkki? Netipaketi lõpetamine oleks variant, aga meil pole kodus ka netti ja kõik funktsioneerib hotspotiga.. vahel aga Netflix ja asjad ikka väärivad ajaviitmist. 😁

      Meeldib

      • Ei oska soovitada, tuttav andis tasuta 😀 Meil pole ka muud netti kodus, kui telefonis, aga eks mees siis vajadusel jagab. Või hakkame raamatukogus avalikus arvutis käima 😅

        Meeldib

  2. Jaa, insta võib palju aega võtta küll…samas ma olen vist see vanamoodne inimene, kelle jaoks storyde osa veidi mõttetu tundub 😀 Seega väike nipp neile, kel liiga palju aega istasse kaob – kui storysid ei tee ega vaata, siis kulubki päevas kõigest max 10min instas 😉

    Liked by 1 person

    • Mul ikka kulus siis ka liiga palju aega, kui sotryd veel kuulsad polnud, siis jutustasin teistega, kommenteerisin nende pilte, skrollisin lõputult (sest noh, seal ei lõpe see kunagi, ilmselt aitaks, kui mitte kedagi jälgida..). Kuigi ma olen nõus, et ilmselt kulub siis veel rohkem kui storysid jälgida. Sest on ju nii, et erainsta, kus mõnikümmend inimest Sind jälgivad ja Sina neid, ei võta peaaegu üldse aega, sest ei tekita niisugust hasarti.

      Liked by 1 person

      • Nojah, ma olen liiga laisk ilmselt, et jutustada ja kommenteerida 😀 Vahel harva, kui midagi kõnetab… Või on asi kroonilises ajapuuduses. Mul see ka, et sotsiaalmeedia on suht ainuke side Eesti eluga..nii et kui satun scrollima, siis ahmin kõike rõõmuga sisse aga jään pigem kõrvaltvaatajaks ikka.

        Meeldib

  3. Pole üldse instainimene. Pigem FB, aga selle konto panin ka kinni ja eriti keegi ei märka, tõepoolest 🙂 Messengeri kasutan edasi. Pigem jõlgun liiga palju blogides. Neid kinni panna ei saa…

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s